Trek; trekking - a journey or trip, especially one involving difficulty or hardship.
(teekond või reis, eriti selline, mis on seotud raskuste või kannatustega.)
Allikas: Websters Universal Dictionary

Juhtusin ülaltoodud seletust lugema alles enne selle jutu kirjutamist. Ei oska tagantjärele öelda, kas oleksin ikka läinud Annapurnadesse trekkima, oleks see definitsioon mulle varem teada olnud, kuid nüüd on see ära tehtud ja ette rutates võin öelda, et Websteri sõnaraamat on usaldusväärne allikas.

Annapurna mäestik - kõrgeim tipp 8091 m - asub Nepaalis. Meie eesmärgiks ei olnud ei seda ega ka ühtegi teist tippu vallutada, vaid läbida Annapurna Sanctuary Trek ja jõuda Annapurna baaslaagrisse, mis asub 4130 meetri kõrgusel ja kuhu jõudes ümbritsevad sind kaksteist lumist tippu, mis lasevad sul ennast tunda nagu hernes valge emailkausi põhjas.

Kuna Eestist ei ole Nepaali head (loe: soodsat) lennuühendust, siis otsustasime lennata Delhisse - India suurepärasesse ja hullumeelsesse pealinna. Sealt edasi oli meie eesmärgiks Pokhara - kena, ehkki pisut turistikas linn Phewa Tali järve kaldal - koht kus tehakse kõik vajalikud ettevalmistused Annapurnades trekkimiseks. Indiast võib sinna lennata või siis läbida kogu teekond maad mööda. Lendamise plussid on ilmselged - jõuab kiiremini kohale ja on mugav.

Maad mööda reisides peab kasutama rongi ja kahte erinevat bussi - kogu teekonna peale peab arvestama ümmarguselt ööpäevaga lõpppunkti jõudmiseks. Lennukiga lennates aga vähem kui poole päevaga, kaasaarvatud ümberistumine Kathmandus. On ka võimalik lennata Kathmandusse ja sõita sealt edasi bussiga (umbes 6 tundi).

Meie valisime siiski odavaima ja ka huvitavaima võimaluse ja reisisime mööda maad. Rongiga on palju mugavam sõita kui bussiga, seega oli meie eesmärgiks läbida nii pikk tee kui võimalik raudteel, ehk siis 14 tundi rööbastel. Lähim punkt kuhu Indias rongiga Nepaalile saab on Gorakhpur – üsna kole linn, mille peamiseks väärtuseks on raudteejaam.

India rongisõit on kindlasti minu kõige lemmikuim transpordivahend üldse. Kui oled kunagi sõitnud Tallinn - Leningrad rongi platskaart vagunis (ja sulle see meeldis), siis ei tohiks esialgne shokk liiga suur olla ja võid proovida reisimist 2. klassi magamisvagunis (2-nd class sleeper), kus reisib enamus kohalikke.

Kitarri küll keegi ei mängi ja keedetud munade asemel võluvad kaasreisijad hõbedastest mannergutest välja hoopis koduse karri ja chapatid. Pikk rongisõit (vahest kuni 48 tundi) on alati suurepärane võimalus kohalikega tutvumiseks ja nende elust-olust aimu saamiseks. Ehkki lõpuks leiad jutustaja rollist ikka enda, kuna enamuse indialaste jaoks on valge turist siiani midagi põnevat ja eksootilist, kelle jaoks neil alati tundub varuks olevat kümneid (tuhandeid) küsimusi. Kui läheb hästi (halvasti), siis pakutakse ka turistile kodust toitu ja sellest ära ütlemine on keeruline, kuna pakkuja arvab kindlalt, et teed seda viisakusest, mitte aga tõelisest hirmust ülivürtsika toidu ees. Ent lisaks rongisõidu huvitavale ja meeliköitvale poolele pead valmis olema ka sellisteks ebameeldivusteks nagu prussakad, kes mööda seinu ronivad ja millegipärast alati just sinu voodi kohal; kerjused, kes just sinu kui valge kröösuse juures on valmis kas või pool päeva aega viitma; lihtsalt uudishimutsejad, kelle jaoks on tavaline sind küll aupaklikust kaugusest kuid ainiti… jõllitada. See on tõesti ainus õige sõna nende tegevust kirjeldama. Ja muidugi teemüüjad - keegi, kes Indias on käinud, ei unusta nende ühetoonilisi kõlavaid hüüdeid „Tshai! Tshai!” enam iialgi.

Kui seda kõike tundub olevat liiga palju, siis on alati võimalik reisida kliimaseadmega vaguni turvalisuses (AC2, AC3), mida eelistavad jõukamad India perekonnad ja ärimehed. Seal ei tule sind keegi tülitama ja vagunisaatja toob puhtad linad, padja ja teki! Kalleim vagun (AC2) on luksuse tipp lavatsite ees rippuvate kardinatega, mis tagavad täieliku privaatsuse. Sulle uudishimulike kohalike eest, aga tihedamini siiski kohalikele tüütute turistide eest.

Gorakhpurist Sunauli - Nepaali piirilinna, kus on võimalik soetada Nepaali viisa, võtab bussisõit aega lubatud kolme tunni asemel viis. See on täiesti tavaline nii Nepaalis kui Indias. Alati arvesta pikema ajaga ja mitte iialgi ära looda kuskile jõuda varem. Kui sa sellega juba sissejuhatavalt lepid, siis hoiad ära suures koguses närvikulu ning seega naudid ka kogu reisi rohkem.

Need viis tundi bussis ei ole aga eriti meeldivad ja kergelt talutavad tunnid. Inimesi on bussis umbes poolteist korda rohkem kui sinna tegelikult mahub, istmevahed on nii kitsad, et kui kujutad ette väga kitsast istmevahet, siis need on ikkagi veel kitsamad ja loomulikult on väga, väga palav. Kuid Sunauli jõudes läheb õnneks kõik ootamatult libedalt. India pool olevast bussipeatusest saab piiripunkti kas jala või rikshaga, sealt edasi üle piiri on Nepaali piiripunkt juba tõesti lühikese jalutuskäigu kaugusel. 35 Ameerika dollarit vahetatakse kiirelt ja valutult Nepaali viisa vastu.

Sunaulist edasi Pakhorasse jõudmiseks on jällegi võimalik valida kahe variandi vahel: kohalik buss või dziip (loe: suur auto). Bussisõidust selleks korraks aitas, seega üürisime koos teiste samas suunas liikuvate turistidega kamba peale dziibi. Kallim küll, kuid palju mugavam - peatusi sai teha siis kui soovid, mitte aga iga külatee otsas, nagu kohalikel bussidel kombeks ja ka ruumi oli rohkem. Väljareklaamitud kohalejõudmise aja – kuus tundi - korrutasin peas enda poolt väljatöötatud koefitsendiga ja sain vastuseks üheksa tundi. Jõudsime kohale kaheksa ja poolega, nii et meeldiv üllatus! Nepaali teed on väga käänulised ja mitte eriti heas korras, üsna suur osa neist kulgeb kuristiku serval, seega ei soovitata mingil juhul reisida ööbussiga - liiklusõnnetusi on kahjuks palju. Kui jõuad Sunauli päeva teisel poolel, siis oleks targem ööbida seal ning reisida edasi varahommikul. Pealegi on akna taga mööda libisev maastik ilus ja mitmekesine ning sellest oleks kahju ööpimeduses ilma jääda.

Pokharasse jäime paariks päevaks. Puhkasime, kogusime jõuvarusid ning muud trekkimiseks vajalikku. Esimese päeva hommikul Phewa Tali järve ääres hommikust süües ristisime selle vaese mehe Como järveks: mitte valged jahid vaid puust lootsikud sädeleval järveveel, ümbritsetud pehmete roheliste mägedega, pinnal peegeldumas kauged valged Annapurna tipud. Väga kauged Annapurna tipud! Oh õudust.

Pokhara on suurepärane koht, kus kõik trekkimiseks vajalik soetada. Seljakotte, mis hoolimata odavast hinnast on siiski vastupidavad, leidub igas suuruses, tegumoes ja värvis.

Kootud sokid, kindada ja mütsid - taas odavad, kuid mägedes vajalikud külmadel õhtutundidel ja samas vikerkaare värvides kohalike mustritega ehituna ka toredad suveniirid, mis hiljem koju jõudes matka meenutama jäävad. Magamiskotid, fliisid, riided, erinevad matkavidinad- kõik on olemas ja taas väga mõistliku hinnaga. Korralikud saapad – ilmselt kõige olulisem osa kogu varustusest - tuleks siiski juba kodus soetada ja järgi proovida. Mina võtsin kuulda sõbranna soovitust, kes oli hiljuti käinud 800 kilomeetrisel palverännakul Ecco saabastega ja soetasin endalegi samad. Hiljem raja kõrval vedelevaid plaastreid nähes võisin enda ette rahulolevalt muheleda – kuni matka lõpuni ei ühtegi villi!

Ja muidugi ostsime kaasa ka energiat andvat shokolaadi ja kuivatatud puuvilju. Need on üleval mägedes raskesti kättesaadavad ja seega luksus. Soovitan kaasa võtta võimalikult palju shokolaadi, sest isegi kui endal isu ei ole, siis kohalikud mägikülade lapsed on väga õnnelikud kingitud maiuste üle. Kommi saanud lapse rõõmus nägu on igal pool maailmas ühtmoodi tore vaatepilt.

Lisaks varustusele pidime soetama ka giidi ja porteri (reeglina üsna pisike ja kõhna Nepaali mees, kes sellest hoolimata on võimeline seljas tassima – ok, mitte turisti – kuid kuni 80 kilo tema kraami). Nimelt on Nepaalis nüüd uus seadus, mis ei luba omapead mägedesse kolama minna. see tähendab, et tuleb palgata giid või porter kohalikust reisibüroost (kolmekesi minnes umbes 200 EEK inimese kohta). Lisaks pidime ostma litsentsi (60 EEK), mis annab loa trekkima minna. Enim kasutatavate radade alguses on kontrollpunktid kus tuleb see ka ette näidata, muidu, kahju küll, koju tagasi!

Nii jõudiski kätte see päev kui tuli kotid selga võtta (loe: kui porteril tuli minu kott selga võtta) ja alustada ronimist. Teeotsa, mis asub Phedis, lasime ennast viia taksoga - viimane luksus enne metsistumist. Seal tegin kohaliku mutikese tungival pealekäimisel veel ühe ostu - soetasin bambuskepi ning ei möödunud päevagi kui ma mõttes seda tädikest ei oleks tänanud selle primitiivse toika eest, millest sai minu parim sõber järgnevaks üheksaks päevaks.

Ma ei hakka nüüd kirjutama igapäevaselt läbitud kilomeetritest, trepiastmete arvust (miljon) ning ajast mis kulub punktist A punkti B jõudmiseks. See on niivõrd individuaalne ja oleneb kõik iga trekkija enda füüsililisest vormist (minu puhul vilets). Meie päevad olid 6-9 tundi pikad, olenevalt tõusude ja languste pikkusest ja hulgast konkreetsel päeval ja järgmise öömaja kaugusest eelnevast. Kogu treki läbimine võttis aega 9 päeva. Nüüd tagantjärgi soovin, et aega oleks olnud pisut rohkem lihtsalt ringi vaatamiseks ja imeilusa looduse nautimiseks, mis meid igal vaevarikkal sammul ümbritses. Kuid kui sa oled heas vormis, siis piisab sellest ajast täiesti ja võid sama teekonna läbida ka lühema ajaga. Selleks, et aimu saada, mis ees ootab, soovitan võtta pisut aega ja minna Toompea treppidele üles-alla ronima - umbes 4 tunni pärast peaks pilt selge olema.

Ööbimiskohti on kogu rajal piisavalt, kuid arvestama peab sellega, et kui liiga hilja kohale jõuad võib juhtuda, et selles külakeses, kus ööbida kavatsesid, enam vabu tube ei ole ning selle asemel, et ühises söögitoas kuuma sidruni-ingveri-mee teed (soovi korral maitsestatud õuna brändiga) juua, pead veel paar kilomeetrit edasi rühkima. Samuti võiks arvestada kõrg- ja madalhooaegadega, et mitte sattuda rahvamatka keskele, kuid kuna paljud loevad reisijuhte ja otsustavad minna madalhooajal, siis võib vabalt juhtuda, et madalhooajast saab ootamatult hoopis kõrghooaeg.

Öömajad on kõik üsna sarnased - askeetlikud, kuid puhtad toad, kahe või kolme voodiga (ole valmis viimases hädas ka võõraga seltsimehelikult tuba jagama), vooditel padi ja aluslina. Magamiskott peab endal kindlasti kaasas olema ja mida soojem seda parem, kuna kõrgemal on öösiti väga külm ja mingit kütet tubades ei ole. Tualetid on ühised, toast väljas ja peaaegu alati auk-maa-sees stiilis, kuid kenasti emailitud jalajälgedega ja piinlikult puhtad. Üldiselt ei midagi hullu, kuid päeva lõpus krampis sääremarjadega või valutavate põlvedega võib harjumuspärasest toimingust - kükitamisest - saada üsna vaevarikas katsumus. Tualett paberit tuleb endal kaasas kanda kui ei ole soovi ennast kohalike kombel veega puhastada.

Pesemisvõimalused on samuti olemas ja varieeruvad. Torust tulev kuum või leige vesi on lähim dushile, kuid ülevamal pool peab leppima ämbritäie veega, mis tellimise peale lisatasu eest (15 EEK) üles soojendatakse. Kuna õhtuti on külm, siis sellistes tingimustes isikliku hügieeniga tegelemine nõuab jällegi teatavat laadi meelekindlust.

Söögiga ei teki samuti kogu teekonna vältel probleeme. Igas külakeses on võimalik nautida nii kohalikku dahl-bati (riis, kikkerherne leem, ja lapikud leivakesed) kui ka euroopalikke hõrgutisi nagu pitsa ja makaronid juustuga - loomulikult Nepaali moodi, nii et ole valmis üllatusteks. Hinnad on väga mõistlikud, kuid tõusevad järk-järgult mida kõrgemale jõuad.

Sama reegel kehtib muide ka kõige muu kohta. Näiteks majutuse hind treki alguses 20 EEK kahene tuba, lõpus 50 EEK. Pitsa - kalleim toti menüüs - maksis treki alguses umbes 30 EEK, Machhapuchhare baas laagris 3700 meetri kõrgusel aga juba 50 EEK. Kuid pole kahtlustki - see jääb kindlasti mu elu kõige maitsvamaks pitsaks, ehk sellepärast, et ühegi teise pitsani jõudmiseks ei ole ma oma elus nii palju rasket vaeva pidanud nägema.

Machhapuchhare baaslaager jäi meie kõige kõrgemaks ööbimiskohaks. Machhapuchhare tähendab Nepaali keeles kalasaba ning mägi on oma nime saanud selle järgi, et tema tipp meenutab – üllatus! – kalasaba. Sealt edasi on Annapurna baaslaagrisse mõnus kahe tunnine jalutuskäik, kuid kuna kõrguste vahe on 400 meetrit, siis eelistasime ööbida allpool, et hoiduda võimalikust kõrgusehaigusest, mis õnneks meid kimbutama ei tulnudki. Oluline on jõuda baaslaagrisse enne keskpäeva, kui valgus on veel piisav ja ilm pilvitu. Päeva teisel poolel kipuvad mäetipud – kõik kaksteist - nagu kokkulepitult pilvedesse varjuma ja imeilus vaatepilt võib nägemata jääda. Sest tõesti, imeilus vaatepilt see on! Ja seega, mine ja vaata, kui mitte eneseületuse või kaunis looduses viibimise pärast, siis vähemalt selleks, et teada saada, kuidas ikkagi oleks olla nagu hernes valge emailkausi põhjas.

Nepaal, 2007 veebruar

Küsi reisipakkumist!