Oktoobrikuus ”taevast alla sadanud” Condori Kariibi piletite kampaania oli nii enneolematu ja hinnalt vastupandamatu, et oleks olnud täielik rumalus seda isiklikes huvides mitte ära kasutada.

Reisi aeg sai kohe paika, küll aga vajas kiirkorras süvenemist sihtkoha valik. Valikus olid Barbados, Trinidad-Tobago, Saint Lucia, Grenada, Venezuela. Mida võtta? Mida jätta? Trikoovoorus osutus võitjaks St Lucia (häälda: snt luusha) ja seda tänu internetiavarustest hangitud lubadusele, et tegu on lummavalt lopsaka, vahelduvalt mägise, mõningate vaatamisväärsustega Kariibi mere saarega, mis pole turistidega liigselt ülerahvastatud.

Hotelli osas langes valik kuulsa Sandalsi kasuks, mis omab saarel kolme all inclusive kuurorti.
Õdus ja privaatne 4 tärniga hinnatud Sandals Halcyon Beach, kus meie nädalakese veetsime, täitis meie ootused kuhjaga. Soovitame julgelt ka järgmistele St Luciale puhkama sõitjatele.

Hewandorra – „koht, kus on nähtud sisalikke“ (pärismaalaste keeles)
St Lucia Hewandorra tillukesel lennuväljal lennukist maha asudes võttis meid vastu soe-sume suveöö ja kummuli kuusirp taevas. Ega lennuväljal ühtki teist lennukit olnudki. Oleks nagu külakolkasse saabunud.
Lennujaama passikontroll läbitud, oli esimene ülesanne leida Sandalsi vastuvõtulett. Sandalsi esindus oli väike pettumus, sest olime kuulnud konditsioneeritud ootesaalist ja värskendavatest jookidest. Esindus lennujaama õuel koosnes tagasihoidlikust letist ja ühest piigast, kellele näitasime tähtsalt oma voucherit ja kes, ilma ootuspärase naeratuseta, palus meil oma kohvritega kõnnitee servale seista. Ei mingit tooli ega tervitusjooki. Umbes 5 minuti pärast saabus meie privaat-transfeeri takso.

Kuigi St Lucia on väiksem kui Hiiumaa, kestis sõit lennujaamast Sandals Halcyoni umbkaudu poolteist tundi. Saar on üle kere kaetud suuremate või väiksemate metsakarvaliste mägedega ning poole saare pikkune vahemaa tuli läbida sikk-sakitades, üle mägede ja läbi orgude. Ühes kohas tekkis väike seisak, sest kahest sõidurajast üks oli kadunud. Taksojuht jutustas, et oktoobrikuine orkaan oli mägedes mudalaviine tekitanud ja antud kohas pool sõiduteed minema viinud. Orkaani tagajärjel kadus ka buklettides ja portaalides reklaamitud romantiline kosk Diamond Waterfall ning viga sai maailma ainus Drive-in Volcano, mis ei ole enam drive-in. Igatahes oli meil hea meel, et väljas oli pime ja me ei näinud kas vasakult/paremalt vastu vaatavas kottpimeduses on kuristik või miski muu. Peab veel mainima, et taksojuht ei olnud uimerdaja.

Sandals üllatas

Kui Sandals Halcyoni saabusime, oli kell Eesti aja järgi 3 vastu hommikut, seal aga 9 õhtul. Ajavahe niisiis 6 tundi. Nii lihtsa arvutustehte pärast ei hakanud me oma kella keeramagi. Vastuvõtt hotellis oli muljetavaldav. Meid suunati eraldi nurka pehmetesse tugitoolidesse istuma. Serveeriti klaasike külma vahuveini ja jupike kuum-niisket lappi, kummalegi. Mõnus. Siis rõõmustati meid uudisega, et meid on upgreiditud GP-tasemele (Royal Honeymoon Grand Luxury Paradise Pool Room). Vahva.

Tellisime mõni päev hiljem endale hotellitubadega tutvumise ning selgus, et kõik toad selles resordis on praktiliselt ühe suurusega. Peamised erinevused on asukohas ja/või mööbli vanuses, kuid esmapilgul olid erinevused vaevumärgatavad. Kõige olulisem on ehk see, et alates Concierge tasemest on minibaaris ka alkohol. Kõige luksuslikumate tubade varustusse kuulub ka isiklik teener (Butler).

Ükski Halcyoni hotellihoone ei ulatu üle kahe korruse ja kõigist majadest avaneb vaade rohelusse uppuvale aiale, basseinile või merele. Toakategooriate nimed on Sandalsile tüüpiliselt kõlavalt uhked, sisaldades sageli sõna honeymoon, mis tegelikkuses ei väljenda suurt midagi. Mis aga tubades eriliselt muljet avaldas, oli voodi. Suur ja nurgapostidega. Väga-väga mõnusat und tekitav. Ja nii kõrge madratsiga, et voodisse tõusmiseks tuli teha kerge hüpe.

Sandals üllatas hotellituuriga järgmisel hommikul. Kõik eelmisel päeval/ööl saabunud viidi lõbusalt sädistava ja kohtlaselt itsitava playmakeri (animaatori) vedamisel territooriumiga tutvuma. Näidati ette kõikvõimalikud pakutavad teenused ja tutvustati sisekorra eeskirju. Järgmistel päevadel nägime ikka ja jälle grupikesi sinakasvalgeid inimesi resordiga kambaviisi tutvumas.

Riietumisreeglid

Kui rääkida reeglitest, siis peamine rõhk on riietusel. Näiteks valgel ajal võib seljas/jalas olla mis iganes (peaasi, et on) ehk resort casual, pärast loojangut aga tuleb ennast viisakamalt riidesse panna ehk enamuses restodes on nõutav resort evening attire (meestel krae ja varrukatega särk, korralikud kingad ja mitte plätud, naistel pole lubatud tank top <- kas keegi teab, mis asi see täpsemalt on?) Kartsime küll sädelevate kleitide paraadi, kuid tegelikult riietuti ikka väga lihtsalt.

Toiduga on raske piiri pidada

Beach Bistro oli ainuke söögikoht, kus oli õhtuti lubatud vabamalt riietuda. Paraku avati see alles kell 22:00 ja nii kaua me küll ühelgi õhtul söögiga oodata ei jaksanud. Pealegi proovisime seda kohta üks kord päevasel ajal - tavaline paksukstegev kiirsöök. Tahtsime ainult kohvi tellida, mispeale meid leti juurde suunati, kus oli väike ja imelik aparaat. Leidsime koha, kuhu tass asetada ja nupu, mida vajutada, tulemuseks pruunika varjundiga vesi. No nii lahja ei tohiks üks kohv küll olla. Proovisime uuesti, ka järgneval kahel korral oli sama tulemus. Leti servale oli tekkinud juba rida veega tasse … Uurisime masinat lähemalt, ragistasime mingeid kange kinni-lahti ja lõpuks taipasime, et masinat tuleb enne toita. Aparaadi kõrval tasside vahel paistis lahtikäristatud pakk … äkki on siin midagi vajalikku. Jess, olime sellist tabletivarianti varem näinud. Lõpuks reageeris meie ponnistuste ja summutatud itsitamise peale ka üks teenindaja, kes moka otsast midagi seletada suvatses. Selleks ajaks oli meil aga kohvikeetmine selge.

Bayside (buffet-restoran, kus toimusid kõik hommikused ja õhtused toidukorrad) muundus õhtuti a´la carteks ja pakuti erinevaid rahvusmenüüsid. Üldiselt võis rahule jääda. Kuna söömist oli palju ja liikumist vähe, spetsialiseerusime vahepeal taimsele kraamile. Puuviljade valik ei olnud ülearu rikkalik. Reeglina pakuti ananassi, rohelist ja pruunikaskollast melonit, arbuusi ja banaane. Arbuus oli lemmik. Banaanid olid kohalikud ja väga head.

The Pier restoran on üle saare kuulus. Oma kuurordi rahvas pääseb sinna ilma eelregistreerimiseta, kuid mujalt tulev publik peab kohad reserveerima. Sõime seal esimesel õhtul. Muide, nendes peenemates restodes on komme asetada kunded seljaga saali poole. Äärmised lauad olid kõik kahesed ja just sellise paigutusega. Seega, kui ei tahtnud vaid teineteist või oma taldrikut imetleda, jäi üle ainult kas pimedat akent, kardinat või seina vahtida. Eesmärk on ilmselt a) võimaldada noorpaarile privaatsust või b) vältida võõraste ja ilusamate piilumist.

Mario´s itaalia köögiga restoran suutis väga pikalt ennast meie eest peita. Silt suunas küll, kuid kui läksime otse, sattusime Bayside´i ja kui keerasime paremale, lõppes tee kempsus. Eelviimasel õhtul otsustasime kempsu kõrval asuvat ust kasutada. Pihtas. Paraku oli siiski tegemist tagauksega, aga sees me olime ja saime selle reisi suurima toiduelamuse. Restorani sisustus oli itaaliapärane kitš, kuid sümpaatne ja hubane. Taustaks kõlas Andrea Bocellit ja itaalia levimuusikat. Kokaks ehtne itaallane. Eelroogade buffet oli meeliülendavalt maitsev, eelroog suussulav ja järgmise õhtu pasta elu parim. Kui me oleks selle koha teisel õhtul üles leidnud, oleks suure tõenäosusega muud kohad proovimata jäänud.

Tegelikult harjus väga kiiresti ära sellega, et võta või telli, mida hing ihaldab (muidugi etteantud menüüst) ja maksma ei pea.

Ultra-all-inclusive süsteem aga näis mõjutavat väga oluliselt kokteilides sisalduva alkoholi kogust. Limpsisime mitmel korral bassu ääres rummikokteili, mis oleks väga hästi sobinud ka lastele. Aga iga hommikusöögi alustuseks pakutud Mimosaks nimetatud jook (vahuvein + värskelt pressitud apelsinimahl) oli küll nagu päris.
Restoranides pakuti inclusive valikus reeglina kahte punast ja kahte valget veini. Joogimenüüst sai tellida ka uhkemaid veine, kuid nende eest tuli maksta ja mitte vähe.

Külasta ka teisi Sandalseid!

Sandalsi ketis kehtib põhimõte: Stay in one, play in all. Seda teades käisime vaatamas ka teisi St Lucial asuvaid Sandalseid. Pea iga tund väljus meie hotellist tasuta bussitransfeer nii Regencysse kui ka Grandesse. Teistes resortides sai kasutada kõiki Sandalsi teenuseid välja arvatud ööbimine. Vahelduseks väga hea - kui oma laager muutus üksluiseks, sõitsid bussiga teise laagrisse ja võisid seal päevitada, supelda, süüa ja juua, kontvõõraks pulmas käia.

Sandals Regency La Toc 5*. Territoorium on suur ja laiub pikalt mere kaldal, ühes otsas väikesel neemel kõrgusesse tõustes. Keskuses on mõned umbes 5-korruselised majad, kus enamus toad paistsid ilma rõdudeta. Neeme otsas keset lopsakat rohelust paiknesid kõrgema taseme villad. Kohina peale leidsime üles mäeküljele ehitatud koskedega bassukompleksi, kuhu oli kohe-kohe saabumas päikeseloojang. Vot seal oleks tahtnud peesitada!
Eriti meeldis söögikohtade promenaad, mis meenutas kitsast linnatänavat ja kulges läbi erinevate restode, bistroode ja baaride. Regency puhul tuleb eraldi ära märkida prantsuse restoran La Toc, kuhu pääseb ainult reserveeringutega ja kuhu on suur tung. Kui me teisel puhkusepäeval otsustasime söögikorra broneerida, oli esimene vaba õhtu alles meie äralennupäeval. Nii et jäi proovimata.

Sandals Grandes 5* käisime ühel õhtul söömas ja viimasel päeval veetsime seal suure osa vabast ajast enne kojusõitu. Kompleks on ehitatud pikale muulile, kuid resordi piirides oli ainult vasakpoolne kallas. Suur keskus, palju treppe ja korruseid, suured ja väikesed basseinid, palju rahvast. Kes armastab õlatunnet ja vajab konkurentsi, see võib ennast Grandes väga hästi tunda.

Sandals Halcyon 4*.  Meie oma Halcyon meeldis meile kõige rohkem - väike, haljas ja armas, mugav ja pingevaba. Kordagi ei pidanud me restoranis järjekorras passima ja kordagi ei jäänud me ka lamamistoolist ilma, kuigi tuttaval kombel reserveeriti rättidega paremaid kohti juba varahommikuses pimeduses. Ühel korral läks tuju eriti heaks. Olime oma lemmikkohtade rabamisspurdiga hiljaks jäänud ja äkitselt vallandus lühiajaline paduvihm… päevitage nüüd :).

Rannaäärne bassein oli noorematele ja seal mängis muusika ning iga päev korraldati võistlusi. Alati leidus ka inimesi, kes nõustusid kaasa mängima. Pealtvaatajana oli kohutavalt naljakas, kui teatevõistluse igal osalejal tuli enne võistlust täispuhutud õhupall basseini teises otsas bassu serva peal katki istuda. Kõige raskem oli neil, kes oma kopsumahuga olid üle pingutanud, sest suurt palli oli märja tagumiku all eriti raske muljuda ja see lendas nagu kuul küll paremale, küll vasakule.

Vaikust ja rahu armastav rahvas päevitas teise bassu ümber, kuid seal oli meie jaoks natuke lämbevõitu. Territooriumil oli näha ka mitmeid mullibasseine, kuid ühtegi suplejat seal ei märganud. Halcyoni ainsaks puuduseks (meie arvates) on väga kitsas liivarand. Seal sai päevitada küll, kuid lamamistoolid olid kaldu ja päike sinna ei paistnud.

Pulmad ja muu ajaviide

Kõigis Sandalsites armastatakse abielluda või pikka kooselu tähistada. Ka meie külas toimusid nädala jooksul mõned paaripanemise protseduurid, kuid tunnistajaks ei sattunud me kuskile.

Päevad läbi tegelesime puhkamisega = bassu ääres pikutamine, söömine, pikutamine ja lugemine, drinkimine ja söömine. Kuna väljaspool territooriumi polnud jalutamiseks erilisi tingimusi või ka põhjust, oli liikumist väga vähe. Kohalik spordisaal oli igasuguseid vahvaid riistapuid täis, kuid umbne õhk ei lasknud seal vehkimisele mõeldagi. Meetrikõrguste malenuppudega oleks võinud mängida küll, kuid see poleks eriti võhmale võtnud.

Olemas olid kõik tingimused veespordi harrastamiseks, kuid seda ei saa ju teha jalad põhjas, nagu mul peab veekogus alati olema. Korra kaalusime tennisemängu, kuid miskipärast selleni ei jõudnudki, ilmselt polnud aega. Seega, puhkasime täiega!

Botaanikahuviliste rõõmuks tehakse Sandalsis jalutuskäike kuurordi aedniku saatel. Saab hea ülevaate puudest-põõsastest-lilledest, mis söödav, mis mitte ja millel tervendav või millel noorendav toime. Ja peab tõdema, et kõikide puhkekülade haljastus on muljetavaldav.

Halcyonis olid puhkajad enamuses britid või ameeriklased. Eriti sümpaatne oli vanemate brittide komme vastutulijatele tere öelda. Enamasti tegid seda mehed.

Peab tõdema, et Sandalsis osatakse kundede eest hoolitseda. Iga päev ilmus toa terrassilauale ajaleht The Daily Breeze, mis kajastas kõigis kolmes Sandalsis toimuvaid üritusi, muu hulgas ka abiellumispidustusi.
Väga meeldiv oli leida lahkumisele eelneval päeval toast ümbrik detailsete ja kellaajaliste instruktsioonidega check-outi, transfeeriaja ja lennuaegade kontrollitud infoga. Lahkumise lähenedes kujunev mure sai eos kustutatud.

St Lucia seikluskruiisil

Hotelli ekskursioonibüroos valisime välja päevase Soufrieri seikluskruiisi, mis pidi sisaldama kõiki olulisemaid saare vaatamisväärsusi (USD 112 ühele).
Merereis toimus katamaraanil. Vastavalt soovile võis päevitada või sees varjus olla. Kruiis oli väga mõnus, sest saare kohal pilvitas päris hoolega ja servapidi ka meie kohal. Seepärast polnud suurt vajadust varjus olla või päikesepõletust karta. Personal pakkus lahjasid ja kangeid karastusjooke, mis olid kõik hinna sees. Punš oli väga hea, kuid reetlikult kange. Taustaks lasti kohutavalt mõnusat kariibirütmiga muusikat, mis tegi tuju heaks … või tegi seda Punš.

Maabusime kunagises saare pealinnas Soufrieris, kus meile aga ringivaatamiseks aega ei antud. Kobisime bussidesse ja sõitsime vulkaani vaatama. Ronisime läbi vihmasaju natuke mäkke, siis alla, jälle mõned meetrid mäkke ja siis selgus, et olemegi vulkaani kraatris. Väidet tõestas läheduses paistev kergelt mullitav kirju pinnas, kust tõusis aegajalt ka väheke tossu. Giid jutustas möödund aegadest, mil piirdeid ei olnud ja rahvas pääses laavale väga lähedale. Järgnes legend giidist, kes grupile esinedes uljalt laavakihil hüppas ja vöökohani sisse vajus. Tuur oli lühike ja asjalik. Meile tegi nalja see, kuidas giid väga ilmekalt ja korduvalt kasutas jutu sees pöördumist "my group". Ümberpöörd, tunglemine turukatuse all vihmavarjus ja taas bussidesse.

Järgmine peatus oli vabaõhumuuseumis, mida kohalikud eksitavalt miskipärast kakao plantatsiooniks nimetasid. Tutvustati eksootilisi taimi, mille nimesid me ei proovinudki meelde jätta. Eksimatult tundsime aga ära jõulutähe, mis oli kasvanud puu suuruseks, kõrgust vähemalt 3m. Vaatasime lähedalt õleonnikesi, milledest üks oli Bar and Cocoa House, mekkisime kakaoube ja tutvusime nende töötlemisega, nägime hunnikute viisi kookospähkleid, imetlesime lummavat vaadet ja sõime lõunat.

Tagasiteel tegi katamaraan ühes maalilises lahes peatuse. Soovijad said snorgeldamise varustuse ja läksid parves vette. Mina (Talvi) ei osalenud, aga aitasin Hiiel varustust selga paigaldada. Hiie ütles, et nägi vee all umbes 7 erinevat kala, kuhjaga siilikuid ja kellegi siputavaid jalgu.
Ahjaa, sellel tripil nägime ära ka St Lucia kaks kuulsat maamärki – suure ja väikese Pitoni – kaksikmäetipud, mis on ka St Lucia riigilipule joonistatud. Kokkuvõttes oli väga meeldiv ja meeleolukas päev.

Ilm St Lucial

St Lucial on aasta läbi soe ilm. Seal veedetud nädala jooksul polnud ühtegi täiesti pilvitut päeva, mis oli meie valgele nahale väga meeldiv. Kui hakkaski tunduma, et läheb kuumaks, ilmus kuskilt suurem või väiksem pilv ja likvideeris pisteohu. Mõnel päeval niisutati meid ka vihmahooga. Meie küll varjusime natukeseks, kuid mõni päevitaja peesitas vihmasajus rahulikult edasi.

Möödunudaastast orkaani sai juba mainitud. Kohalikud kinnitasid, et see oli väga harukordne katastroof, mille sarnast polnud umbes 35 aastat nähtud (Hiie mäletab numbrit 70). See tähendab, et kui on orkaanide hooaeg (umbkaudu Sep-Nov), ei pruugi see saar tingimata nendega pihta saada.

Veidi saare asukatest

Faunast tuleb ära märkida lindude rohkus. Silma jäid kohalikud "varesed", mis värvi ja kuju või käitumise järgi võisid tõesti varesed olla, kuid suuruselt ainult kolmandik. Need linnud pikeerisid Bayside restos ringi ning näppasid laudadelt tee- ja suhkrupakke. Põõsastes siblisid tihase moodi kollase kõhuga linnud, kuid meie omadega võrreldes olid nad vähemalt poole väiksemad. Eriti huvitav oli lähedalt jälgida imepisikese koolibri toimetamist õielt õiele.

Peale pimeduse saabumist vallandus suur vilekoor. Arvatavasti oli häälitsejaks mõni lind ja tundub, et igale linnule oli antud ainult üks noot, mida võis järeldada stereoefekti põhjal. Esimesel ööl ärkasin piiksumise peale üles ja imestasin, et kes sellisel ajal faxi saadab - kõlas täpselt nii nagu nõuaks ärikeskuse fax laadimist. Tubades kohtasime paari sisalikku ja nägin ka üht moskiitot, mis on meie sääsest umbes 3x väiksem.

Tubade ja restoranide ümber luusis kari kasse, mis olid meie omadega samas mõõdus. Imelik. Üks triibuline volask oli nii julge, et ronis sülle, kuid silitamise peale nurrumist ei kostnud. Jälle imelik. Mitmed kassid olid varustatud kaelapaelaga, mille küljes väike kuljus. Väga õige, siis ei ole nad lindudele ohtlikud. Ristisime kiitsaka välimusega kassitõu Kariibi Niruks. Kiisudel on resordis väga hea põli. Vanemad prouad poputasid neid heldinult parimate Kariibi köögi andidega restoranist (oletavasti kalaga, mida pakuti palju ja erinevas serveeringus) ja võimalik, et nii mõnigi kassikene võeti ööseks tuppa padjale magama.

Kohalikud inimesed on tumepruuni või lausa musta nahavärviga. Naised armastavad neile väga hästi sobivaid erksavärvilisi riideid. Eriti efektsed olid punnis tagumikuga naised, kes oma trumpi liibuva seelikuga rõhutasid. Sandalsi teenindajad ei paistnud erilise sõbralikkusega silma, ütleks koduselt "harju keskmine". Mõni naeratas lahkelt ja tegi juttu, teine aga hoidis kõrgilt kuninglikku hoiakut. Kõik saarlased räägivad inglise keelt (riigi keel), kuid enamusel oli küljes nii hull aktsent, et ajuti hakkasime kahtlema kuuldava jutuvada keeles või iseenda keeleoskuses.

Elust-olust

St Lucal on vasakpoolne liiklus. Teed on head, kuid enamasti vaid 2-realised ja kitsad. Seepärast ei kasutata seal suuri ekskursioonibusse, vaid väiksemõõdulisi max 20-kohalisi minibusse. Sõiduautode valikus oli ilmselgelt populaarseim lahtise kastiga mudel.

Kuigi ametlikult on käibel Ida Kariibi dollar, siis US dollariga saab kaubad ostetud nii oma hotellipoest kui ka kohalikus supermarketis. Hinnatase on külapoes nii umbes kolmandiku odavam, vähemalt kohaliku kuulsaima väljaveo artikli rummi puhul see nii oli.

Kõik, mis saarel oli naturaalne ja looduslik, oli ilus ja lopsakas, kõik inimkätega lisatu (väljaspool resorti väravaid) aga üsna masendav. Linnaplaneerimise ametist pole seal ilmselt kuuldud, sest maju ja hurtsikuid ehitati kuhu ja kuidas juhtus ja materjalist, mis parasjagu kätte sattus. Elurajoonide arhitektuuris võimutsesid eterniit ja pleekinud lauajupid. Paremal juhul oli ehitis erksa värviga üle võõbatud.
Majade vahel ja teede ääres kuhjus hulgaliselt roostes vanarauda, sest selle kokkuostjad pole veel äri avanud. Meil ei tekkinud mingit tahtmist omal käel linna peale minna, kuigi Castries asus päris lähedal. Pealegi on taksosõit hullult kallis, näiteks Halcyonist linna või ühest Sandalsist teise (max 30 min) tuleks takso eest maksta 20 USD.

Praktilised soovitused

• Kindlasti külastada ka teisi Sandalseid (see ei maksa midagi).
• Õhtusöögid teiste resortide noobimates reserveerida võimalikult kohe (näit saabumispäeval)
• "Tippimine" on Sandalsis keelatud ja see on tore (erand Butler klassi toad)
• Kui on plaanis oma elektroonikat kaasa võtta, siis selle elektrivõrku lülitamiseks läheb vaja 3-harulist adapterit. Seda saab ilmselt hotellist laenutada, kuid kui see on kodus olemas, soovitaks kaasa võtta.
• Kaasa sportimisriided ja -jalatsid, kui on tahtmist minna ATV safarile, ratsaretkele või dzunglis köega sõitu teha.

Lennud sinna ja tagasi

Lend Frankfurdist St Luciale oli päris kodune. Meie ümber lennukis kõik puha eestlased, kes nii nagu meiegi olid Kariibi kampaania ”ohvriks” langenud ja nüüd unistuste maale lendasid. 

Meie lend tegi vahemaandumise Barbadosel. Õhust vaadatuna paistis see saar väga igavalt lapik, täis rohelisi põlde ja valgeid maju. Barbadosel läks umbes pool rahvast maha ja natukese aja pärast tuli sama palju rahvast peale. Esimestele saabujatele teatati, et kuni St Luciani on free seating, kuid järgmisi reisijaid pidid kohalolijad ise informeerima. Ka meid tuldi imestav-süüdistava pilguga vaatama, et miks me seal nende piletil märgitud kohtadel istume. No me siis seletasime lahkelt, keeled ju suus.
Barbadoselt meie saareni jäi veel 30 minutit lendu.

Tagasilend kulges oluliselt kiiremini, sest a) enam ei pidanud Barbadoselt läbi põrkama ja b) öisel lennul kulus aeg magades.

Tagasilennule registreerimine oli omaette number

Sandals korraldas väga kenasti transfeeri ja meid toimetati õigeaegselt lennujaama. Saabusime suurde saali, kus oli valida 4-5 väikese järjekorraga leti vahel. Kuna Condori silt oli kõige paremalt esimese leti kohal, seisime sinna. Mõni minut hiljem informeeris meid lahke juhuinimene, et see on preemimum-järjekord. Teiste lettide kohal olid sildid "American Airlines", aga mis siis ikka, seisime sinna. 4 järjekorra peale paistis rahvast max 15 inimest, kuid sõltumata letitaguste inimeste siblimiskiirusest toimus check-in aegluubis. Lõpuks viipas üks noormees meid oma leti juurde ja siis märkasime, et seal ei kasutatud mitte arvuteid, vaid pabernimekirju.

Oli üsna tarbetu soovida, et meid Tallinnani registreeritaks, hea kui pagas oskaks sinna välja lennata. Igatahes seletasime inimesele aeglaselt ja selgelt sõnu hääldades, et meie pagas tahab Tallinnasse saada. Letipoiss naeratas, noogutas ja toimetas edasi. Esitasime veel kord oma soovi veel selgema ja lühema lausega, rõhutades sõnu "baggage" ja "Tallinn" ning märkasime teenindaja silmis pupillide laienemist. Seejärel kutsuti kõrvalletist asjatundja kohale, kes kribinal uued lipikud valmis kirjutas.

Talvi Hiie

Kust saab lennukile? Kas keegi teab?

Õnnelikud võimaliku pagasiprobleemi vältimise üle, suundusime väravat otsima. Teenindaja viipas paremale. Misasja? Kuhu? No sinna, kus on kollane silt. Milline kollane silt? Kus? Pöördusime 3-ndat korda tagasi, et uurida, kuhu edasi. Lõpuks selgus, et tuli saalist õue minna. Seisime siis õues ja laiutasime käsi, sest pilgule avanes u 20 meetrit klaasseina ja taamal nurga taga üks lennuk. Äkki kuulsime/nägime meie poole viipavat naisterahvast, kes istus paari meetri kaugusel pisikese leti taga ja sulandus tausta. Kust ta sinna äkki tekkis? Näitasime pardakaarte ja sisenesime klaasseina. Taas lett, ilmselt passikontroll. Talvi: Näitasin passi. Vormi kandev noormees küsis naeratades "How was your birthday?". Olin üllatusest mõned sekundid suu ammuli ja vait - nii armas tähelepanek! - lõpuks naeratasin ja kiitsin, et hästi.

Frankfurdis tuli uus check-in teha. Leidsime automaadi, sisestasime andmed … ei midagi. Süsteem mainis pagasi puudumist ja soovitas teenindaja poole pöörduda. Loogiline. Suundusime samas kõrval asuvasse Lufthansa letti, kus meid teenindav naisterahvas pidas vajalikuks kohe märkida, et ühed St Lucialt saabunud eestlased jõudsid juba skandaali teha, et nende pagas olla maha jäänud. Meie olime asjatundlikud ja naeratasime lohutavalt. Edasisest pole mõtet jutustada, sest olime peaaegu kodus.

Lõpetuseks. Ajavahega harjusime Kariibidel kiiresti, tagasi kodus aga kulus vanale lainele saamiseks terve nädal. Arvasime, et ida poole reisides on ehk asi vastupidi, kuid ei, katsed tõestavad, et piinad algavad ikka pärast reisi kodus.

Talvi Moss, peajutustaja
Hiie Aru, mõned jututäiendused ja pildid
Jaanuar 2011