Tbilisi uus sild

Septembri keskel esimest korda Gruusiasse sõites olin meeldivalt üllatunud, kui Tbilisi lennujaamas lennukist välja astusin. Milline kena, avar ja kaasaegne lennuterminal. Kuigi saabusime keset ööd olid kõik passiametnikud kohal ja passikontroll ehk siis passidesse templite löömine sujus kiiresti. Ja isegi mina, kes reisipassi oli koju unustanud ja nüüd ID-kaardiga piiriületust katsetas, sai maale. Passipolitseinik keerutas minu dokumenti näpu vahel, toksis veidi arvutit, ohkas ja lasi mind üle piiri sellise näoga: ”No, mis ma Teiega siis ikka teen. Eks minge siis Gruusiasse”. Teistele reisijatele ma sellist eksperimenti muidugi ei soovita, Gruusia ei kuulu Euroopa Liitu ja pass võtke ikka kindlasti kaasa.
Aga minu reis oli alanud ja igati positiivselt.

Kodus olles olin arvanud, et mägede poegade maale kohale jõudes ootab mind ees 30 kraadine suveleitsak aga võta näpust, suvi oli ka siin pillid kotti pakkinud ja tegelikult kujunes keskmiseks päevasoojaks nii umbes 22 kraadi. Lisaks kostitati meid ka vahelduvate vihmahoogudega. Vett kallas Gruusia lääneosas Musta mere kuurortides nii ohtralt, et kanalisatsioon ei pidanud vastu ja tänavad muutusid jõgedeks, kus suplesid ja ukerdasid autod. Gruusia teeehitus on tegelikult alles lapsekingades ja seda tunnistavad grusiinid ka ise. Kehvas korras ja kitsad maanteed ning augulised linnatänavad on suur üleriigiline probleem, millega jõudumööda tegeleda püütakse.

Väävlivee vannid

Tbilisi

1,3 miljoni elanikuga Tbilisi on erinevate kultuuride, religioonide ja rahvuste linn.
Kõige põnevam on loomulikult vana Tbilisi, kus püüavad otsemaid sinu pilku nikerdatud puurõdudega majad. Osa neist on korda tehtud ja rõõmsalt roosaks, helesiniseks või salatiroheliseks värvitud. Väärikalt mõjuvad gruusia, armeenia, juudi iidsed pühakojad. Üle kogu pealinna aga paistab Tbilisi uusim 2004 aastal ehitatud 84 m kõrgune Kolmainu kirik. Tegemist on Kaukaasia kõrgeima ja ühe maailma suurima ortodoksi kirikuga.

Üks väga omanäoline ja pikkade traditsioonidega asutus vanalinnas on väävlivee vannid (Sulphur Bath). Kümblusasutusse saadakse soe umbes 40 kraadine tervisevesi looduslikest mineraalvee allikatest. Vanadel aegadel käisid emad siin oma poegade pruudikandidaate üle kaemas, et kas neiu on ikka tulevaseks miniaks sobilik. Ka täna on asutus populaarne paik, kus mõnulemas käia. Lisaks tervistavatele vannidele pakutakse kehakoorimist ja massaaži. Tasub proovida.

Vana-Tbilisi agulimeeleolu

Vana-Tbilisi on paik, kus on lahe omapäi ringi kolada. Lääpas seinte ja vildakil rõdudega elumajad tekitavad nostalgilise agulitunde. Õues kilkavad lapsed ja rõdudel jälgivad võõrast suure uudishimuga musta riietatud vanamemmed. Aeg oleks siin nagu seisma jäänud ja sul on tunne, et oled sattunud vanasse nõukogudeaegsesse kinofilmi.  Keskealine põlvkond mäletab ehk veel filmi Domino, milles soleeris kuulus Gruusia kinotäht Vahtang Kikabidze. Sama tunnet kogesin reisi viimasel hilisööl vanalinna restoranis Pur Pur õhtust süües. Aegu näinud puumaja, nagisevad trepid, vanaemade aegne mööbel, pleekinud lambid, pragudega peeglid, vanad pildid, aga milline võrratu söök! Täiuslik kombinatsioon, vähemalt minu jaoks küll. Restorani chefiks pidavat olema Pierre Prantsusmaalt ja Gruusia roogade toorainega varustab restorani Poka klooster (Pur Pur - N1 Abo TBileli st Gudiasvili Garden)

Kui vanalinnas ringi hulkudes saiaküpsetamise lõhna tunnete, siis olete ilmselt jõudnud pagarikoja juurde. Astuge kindlasti sisse ja vaadake, kuidas ehtsat gruusia lapikleiba tehakse ja ostke päts. See maitseb hoopis teisiti, hoopis paremini kui samanimeline pagaritoode Tallinnas.
Leiba ei topi siin keegi kilekotti. Kui vaja pakkida, siis käib ajaleht küll.

Pagarikoda

Tegelikult on Tbilisi üks suur ehitusplats. Remonditööd käivad vanalinnas ja ka linna peatänava Rusthaveli avenüü osa uhketest hoonetest on ümberehitusjärgus. Nii näiteks saab endisest Marksismi ja Leninismi Instituudist mõne aja pärast luksuslik Kempinski hotell.

Batumi

Legendaarne kuurort Musta mere rannal tervitas meid värvilistes õhtutuledes nagu Las Vegas. Eriti efektselt on valgustatud Õiguspalee, Kuuptorn, Batumi katedraal, mošee, Sheraton hotell, millest muuseas algselt pidi tulema Hilton, aga kuna Hilton loobus, siis sai Sheraton hoone endale. Tegemist on hetkel Batumi vingeima majutusasutusega. Lisaks majadele on valgustatud ka palmipuud ja põõsad ning purskkaevud. Turistidele pakutakse õhtust tuuri ”Illumineeritud Batumi”, mille osaks on käik "laulvate" purskkaevude juurde.

Ka Batumi ehitab. Ranna äärde on kerkimas ridamisi hotelle ja nagu kohalikud turismiettevõtjad kinnitasid, on suvel kõik majutuskohad välja müüdud. Seega on hotelle hädasti juurde vaja.
Batumi mustade kividega kaetud randadel käivad lisaks kohalikele peesitamas turistid Iisraelist, Türgist, Aserbaidžaanist, Armeeniast, Iraanist. Ka eestlased on siia soojalt oodatud.

Gruusia keraamika

Meie sõitsime Tbilisist Batumisse bussiga. Teekond koos vahepeatustega kestis ligi 10 tundi ja oli üsna väsitav. Tee on kitsas, kulgeb osaliselt mägedes mööda serpentiine ja on tihedalt täis suuri kaubaautosid. Kuna mägiteedel möödasõiduvõimalus puudub, siis kohati liigutakse edasi teosammul rekkade taktikepi järgi.

Kel vähegi võimalik, siis võiks Tbilisist Batumisse lennata. Batumis on rahvusvaheline lennujaam ja sinna saabuvad ka puhkusetšartereid. Tbilisist saab Batumisse ka rongiga, sõiduaeg umbes 5 tundi. Rong on populaarne. Oleks väga mõistlik pilet aegsasti ette osta (hind al 19 larit). Batumi rongijaam on muuseas veidi linnast väljas ja seda põhjusel et Batumi järgib ”rohelise linna” põhimõtteid.

Batumis oli tore võimalus ära näha kohalik turg. Tegu suure kahekorruselise hoonega, mille ees ja ümber on putkade-välilettide osa. Turul on kõike, alates poolikutest sigadest, sinkidest, balõkist ja juurvilja kuhilatest kuni kohalike pähkli-viinamarja maiustuste ja gruusiapäraste maitseaineteni välja. Viimaseid käivad Eesti grusiinid kodumaalt hankimas, sest neid Eestis lihtsalt pole ja Gruusia köök ilma ka hakkama ei saa. Turg väärib kohaleminemist. Soovitan.

Veinipood

Gruusias ringi sõites hakkas silma, et putkakaubandus on kõikjal popp. Näib, et iga teine mees peab mingit kaubakioskit ja levinuim sõiduvahend tundub olema kaubik.

Õnnestus põigata ka ühte suuremasse supermarketisse, kus oli saadaval kõik eluks vajalik ja maksta sai ka krediitkaardiga. Veiniostu võikski teha mingist suuremast marketist, kus hinnad soodsamad kui spetsiaalses veinipoes. Sealt leiab ka Gruusia viina thsatsat ja kohalikku šokolaadi, mis maitseb igati hea.

Kõik Batumis puhkajad käivad kindlasti ära maailmakuulsas Batumi Botaanikaaias, kuhu tasuks minna kogu päevaks. Kohale saab linnabussiga, sõit kestab u 10 minutit.

Batumist veidi eemal ja tegelikult üsna Türgi piiri ääres asub Gonio kindlus, kuhu võiks ajaloohuvilisel asja olla. Keda varemed ja maa alt välja kaevatud odaotsad nii väga ei huvita, saavad Musta mere hiigellaineid imetleda.

Uplistsikhe koobaslinn kirik

Millega Gruusia ahvatleb?

Ajaloolugu ja kultuur

Kirikud, kloostrid, kindlused, koobaslinnad. Kuna grusiinid olid esimeste seas, kes juba 4.sajandil lasid end ristiusu rüppe veenda, siis võib igal sammul näha kristlikke monumente ja riste. Mõnel juhul on olnud ka nii, et esmalt panid usukummardajad mäe otsa üles risti ja siis ehitasid kiriku risti ümber. Just nii juhtus see Jvari kloostriga, mis asub Gruusia iidse pealinna Mtskheta lähedal Tbilisist umbes pooletunnise sõidu kaugusel, kuhu ka meie visiidi tegime ja kloostri munga lahkel nõusolekul pilti tegime. Enamasti pole kirikutes ja kloostrites pildistamine lubatud.

Naisturistidel, kel soov Gruusia pühakodasid seestpoolt silmitseda, tuleks kotti pista pearätik, mis kirikusse minnes pähe panna. Ja on iseenesest mõistetav, et kirikus ei eksponeerita oma paljaid õlgu ega säärejooksu.
UNESCO on arvanud Gruusia iidse pealinna ja Jvari kloostri, samuti ka Gelati-Bagrati kloostrid ning ajalooliste tornidega Svaneti küla maailma kultuuripärandi nimistusse.

Restoran Pur Pur

Vein ja toit

Gruusia peab end veini sünnimaaks. Väidetavalt on siin veini valmistatud juba 7000 aastat ja isegi sõna vein pidavat pärinema gruusia keelsest sõnast gvino. No mine sa tea, aga veini valmistamine on suure au sees ka täna ja polevat ühtegi majapidamist Gruusias, kus oma viinamarja ei kasvatataks ja veini ei villitaks.

Gruusias saad maitsta tõepoolest jumalikult häid märjukesi. Parimad veinimarjad kasvavad riigi ida osas, mida kutsutakse Kahheetiaks. Suurepärased on Saperavi, Tsinandali ja Mukuzani veinid, mida tasub kindlasti ka koju kaasa osta. Hinnad supermarketis algavad 9 Larist, spetsiaalses veinipoes olid hinnad mõnevõrra kallimad. Veinikeldri külastamiseks seekord kahjuks aega ei jagunud, seega jääb mõistatuseks, mis maksaks veiniost otse veinikeldri peremehelt.

Gruusia kõige kallim ja hinnatum vein Khvanchkara tuleb hoopiski maa lääneosast Rachi piirkonnast. Kuna must viinamari, millest seda kvaliteetveini valmistakse kasvab kitsukesel maalapil, siis on hind muidugi ka vastav. Gruusia pidavat tootma enam kui 500 nimetust veini.

Hatsapuri

Kel aega ja huvi saab minna mõnele veiniretkele. Pakutakse nii 1 päevaseid kui 1 nädalasi veinituure, mille jooksul saab ettekujutuse Gruusia veinivalmistamise traditsioonidest ja maitsetest. Gruusia veinile on võrdväärseks partneriks Gruusia toit. See vääriks tegelikult lausa omaette peatükki, sest siinne toidukultuur on pikkade traditsioonidega ja võrratuid maitseelamusi pakkuv.

Olgu kohe alguseks mainitud, et minu absoluutseks lemmikuks sellel reisil sai hatshapuri – pizza taoline sai, mille sisse on peidetud soolakas sulguni juust. Saia serveeritakse ahjusoojana viiludeks lõigatuna ning süüakse näpu vahelt. Klaas valget veini ja hatshapuri ja elu ongi ilus.

Tegelikult käib Gruusias asi ikka nii, et külaliste saabudes on laud otsast otsani täis suupistevaagnaid. Palju kasutatakse baklažaani ja kreeka pähkleid, rohkelt värskeid salateid. Laud täitub iga natukese aja pärast uute liudadega. Suupistetele järgnevad soe hatshapuri, siis hinkaalid, hautatud seened ja liharoad. Sulle tundub, et no nüüd on kõht juba pilgeni täis ja rohkem enam ei mahu. Aga siis tuuakse kuumad lihavardad ja friikartulid… Ja kõike tahaks ju proovida, sest kõik on nii maitsev. Magustoiduks on sageli värske puuvili. Ja kõige lõpetuseks tassikene kanget türgi kohvi.

Gruusia kuulsast toostiütlemiskombest on vist kõik kuulnud. On lausa hoiatatud, et kui grusiinid hakkavad tooste ütlema, siis ei lõpe need iial ja iga toosti järel tuleb klaas põhjani kummutada. Mis teadagi ei lõpe hästi. Meile korraldatud vastuvõtul asi õnneks nii hulluks ei läinud ja otsest sundi iga sõnavõtu järel klaasi tühjendada ei olnud. Pidu juhatab ja tooste lausub auväärne tamada. Kohalikelt kuulsime nipi, kuidas on võimalik, et toostiütlejad jokki ei jää. Juua tuleb valget ja mitte punast veini. Eri jookidega segi läbi ei tasu ka möllata.

Suupisted

Pean siinkohal nentima, et üks grusiinide lemmikmaitsetaimi – koriander – ei saa kunagi minu sõbraks. Õnneks ei lisa nad seda minu jaoks liigvänge maitse ja peterselli näoga supirohelist kõikidesse oma hõrgutistesse või kui, siis nii mõõdukalt, et ma seda kõikides toidudes ei tuvastanud.

Loodus ja Kaukasus

Gruusia on unikaalne oma vaheldusrikka maastiku ja vahelduvate kliimatsoonide poolest ning rikkaliku floora ja faunaga õnnistatud. Palju on rahvusparke, kus saab matkata ja linnuvaatlust harrastada. Batumi Botaanikaed.
Mägedesse minekuks saavad soovijad tellida helikopteri.

Aktiivne puhkus

Suvel: mägimatkamine, trekking, rattaretked, ratsaretked
Talvel: mäesuusatamine Gudauris ja Bakurianis.

Mis veel silma hakkas?

Teedel on rohkelt sini-punaste vilkuritega politseimasinaid. Tundub, et Gruusia valitsus on tugevalt panustanud korda ja turvalisusesse. Kohaliku giidi sõnul võib õhtul Tbilisi linnas julgelt ringi liikuda. Meie bussijuht kinnitas, et juht, kes liikluseeskirju rikub ja üritab politseid altkäemaksuga ära osta, saab karmilt karistada. Napsitanud mehel rooli asja ei ole.

Majad ja autod

Autopark näib olevat best before tähtaja ammu ületanud. Zaparozhetsid, Zigulid, Ladad vuravad rõõmsalt ringi ja kuna tehnilise ülevaatuse kohustus Gruusias puudub, siis võite ise arvata, milline on nende tervislik seisund.

Turism

Meie külaskäigu ajal teisi välismaiseid turismigruppe silma ei hakanud, nägime vaid üksikuid omapäi seiklejaid või ärimehi. Massiturism ei ole Gruusiat veel tabanud. Suurte reisigruppide vastuvõtmisega jääks Gruusia vist praegu veidi hätta, sest suuri turismibusse napib. Hiljutine sõda on Gruusia arengut pidurdanud, aga puudujääke olmes kompenseerib sõbralik ja väga külalislahke suhtumine võõrastesse.

Taksod

Kui suuri busse ei ole, siis taksosid jagub. Taksot sõidavad igat marki ja sorti neljarattalised, kellest enamus tundus olevat juba üsnagi „staazikad“.

Keel

Tbilisi tänav

Noorem põlvkond vuristab üllatavalt vabalt inglise keelt rääkida. Vanema ja keskealise grusiiniga saab vene keeles asjad aetud. 2 gruusia keelset sõna, mis toovad iga grusiini näole naeratuse (umbkaudne hääldusviis):
Tere - Kamardzjoba
Terviseks - Kaumardzoss

Kool

Meie külaskäigu ajal 15.septembril läksid Gruusia lapsed kooli, kõik kenasti koolivormis. Gruusia valitsus tegi sel aastal 1.klassi astujatele suure kingituse – iga laps sai arvuti.

Kellele Gruusiat soovitan?

• Uudishimulikele maailmaränduritele, kes eelistavad paiku, mis massiturismist rikkumata ja keda ei heiduta ei auklikud tänavad aga ebamugavused igapäevases olmes ning kes ei satu hüsteeriasse, kui maantee äärses käimlas puudub kraanivesi ja WC potti asendab auk põrandas.
• Kultuuri-, ajaloo- ja loodushuvilistele – Gruusial on neile kõigile tohutult palju ehedaid elamusi pakkuda.
• Noortele – tänane Gruusia tuletab meelde 20 aasta tagust elu Eestis. Elu, mida noorem põlvkond ei mäleta või polegi näinud, aga võiks ja peaks teadma. Gruusias viibides mõistad täie selgusega, kui suure hüppe heaolu suunas on Eesti tegelikult teinud ja seda imekspandavalt lühikese ajaga.

Kasulikku infot:

Kas Gruusia või Georgia?
Gruusias viibides tekkis meie reisiseltskonnal, kellest enamus professionaalsed sulesepad, äge vaidlus riigi nime teemal, et kumb on ikkagi õige, kas Gruusia või Georgia. Ühisele arvamusele ei jõutudki. Kodus tagasi, otsustasin nime asjas selgust saada ja uurisin, mida ütleb Eesti Keele Instituut.
Eesti Keele Instituudi keelenõu veergudel leiab vastuse küsimusele:
„Kas eesti keeles tuleks eelistada nimekuju Gruusia või Georgia?“
2009. aasta 15. oktoobril toimunud Emakeele Seltsi keeletoimkonna koosolekul leiti (vastuseks Gruusiast tulnud kirjale), et seniseid soovitusi ei ole põhjust muuta: nii Gruusia kui ka Georgia on eesti keeles õiged, kuid esikohale jäetakse Gruusia kui pikema traditsiooniga nimekuju.

Hiie Aru

Kohal oli ka välisministeeriumi esindaja, kes seda toetas. Samas möönis ta, et välisministeeriumis on eri vaateid ja eriti need, kes suhtlevad Gruusiaga otse, eelistaksid Georgia kuju. Ka keeletoimkonna liikmete ja n-ö laiendatud koosseisu (entsüklopeediakirjastused, BNSi esindaja ja geograafid) hulgas on juba neid, kes oleksid Georgiaga nõus. Kui mingi riigiasutus otsustab kasutada Georgia nime, siis see kindlasti vale ei ole. Eks ajapikku võib ka ajakirjanduse eelistus muutuda.

Viisad
Euroopa Liidu sh Eesti passi omanikud saavad riigis viisavabalt viibida kui 90 päeva, riiki sisenemiseks on vajalik pass. Vene passi omanik saab viisa osta piiril (35 USD).

Raha
Gruusia paberraha Lari ja mündid Tetri. 1 Lari on 0,45 eurot. Raha on soovitav vahetada rahavahetuspunktides, kus kurss soodsam kui hotellides.
Tbilisi suuremates hotellides ja supermarketites saab kasutada ka krediitkaarti.

www.georgia.travel 
www.mfa.ge

Gruusiasse tuleks kindlasti tagasi minna, sest käimata jäi mägikülades, Kahheetia veinikeldrites, Mustas meres ujumas ja Tbilisi vanalinnas tahaks ka veel ringi jalutada…

Hiie Aru
Tbilisi-Batumi, September 2010

Viimati muudetud:  17:36 15/10/10