Madeira on olnud üks minu unistuste sihtkohti juba ammu. Olin lugenud saare imelistest aastaringi õitsvatest aedadest, mahedast kliimast ja saarel käinute suust kuulnud vaid vaimustunud muljeid.

Novembri lõpul lumisest Tallinnast Madeirale lennates olid ootused kõrgel, aga hinges siiski pisukene kahtlus, kas nüüd talve hakul leian ikka eest õitsva saare. Aga nii just oligi. Saabujat tervitasid oranžides õites tulbipuud, kirevad krüsanteemide puhmad, puna-roosa-valgekirjud hekid ja autoteid ääristasid kärtspunaste õietõrvikutega aaloerivid, mida kohalikud jõulusaluutideks kutsuvad. Kuigi oli näha ka märke sügisest – osad puud olid oma leherüüd langetanud - domineeris kõikjal lopsakas rohelus ja õhusooja oli 18 kraadi ringis.

Looduseinimese paradiis

Madeirale ei tasu tulla inimesel, kelle puhkuse peasisu on kuumal rannaliival pikutamine. Vulkaanipurskest sündinud saarel liivarandu ei olegi. Eksin, ühes väikeses linnakeses on üks inimkäte loodud väike plaažikene, mille jaoks liiv mere tagant Marokost kohale toodi. Lõõgastumis- ja suplusvõimalusi siiski leiab, seda nii hotellibasseinide juures kui ka tasuliste rannaäärde rajatud puhkealadel. Aga Madeira on pigem loodusenautija, matkaja, elamusteotsija reisisihtkoht kui rannapuhkuse paik.

Saarel ringi liikudes avanevad igal sammul maalilised vaated mägedele, orgudele, ookeanile, linnakestele ja küladele. Imetlusväärsed on mäekülgedele rajatud astangulised põllulapikesed. Iga sentimeeter on hoolikalt üles haritud. Maa on siin helde andes saaki mitu korda aastas ja madeiralased on usinad seda taevalikku kingitust ära kasutama.

Madeira pealinna Funchali turgu külastades saad aimu, et siin kasvavad pea kõik juurviljad ja puuviljad. Ainus kultuur, mida saarlased ise ei kasvata on arbuusid, kõik muu on omast käest võtta. Banaanid, mis veidi liiga kõverad ja 2 sentimeetrit liiga lühikesed, et Euroopa Liidu turule pääseda, on suussulavad. Nii nagu ka ananassid, melonid, apelsinid, pirnid ja kogu muu põllukraam, mida igapäevasel toidulaual rikkalikult kasutatakse.

Imeline jõuluvalgustus

Advendiaja algust tähistas 500 aastane Funchal suurejoonelise valgusetendusega. Linna tänavaid ääristavatel puudel süüdati tuhanded värvilised lambid. Ostutänavatel ja parkides särasid kõikvõimalikud valgusfiguurid, kirikute ees helendasid inglite kujud. Sellist tulevärki pole ma enne näinud, aga pole varem advendiaegu reisile ka sattunud. Jõuluvalgustus oli meeliülendav ja tundus isegi priiskamisena, eriti kui maailmamajanduse nutust olukorda arvestada.
Funchal süütab oma jõululambid igal aastal advendi alguses ja laseb neil põleda kuni toomapäevani ehk 6.jaanuarini.

Madeira vein

Saare külastaja ei pääse üle ega ümber kuulsast Madeira veinist ehk siis madeirast. Vein on olnud saare põhiline elatusallikas juba enam kui 400 aastat. Kes portveinidega tuttav ja neid armastab, selle suudab madeira surmkindlasti ära võluda. Toodetakse 4-5 erinevat madeirat.
Sercial - kuiv (palun mitte samastada hapuga), sobib suurepäraselt aperitiiviks.
Verdelho – poolkuiv. Maitse pehme ja mesine. Soovitatakse püreesuppide juurde.
Boal – poolmagus. Kõrvale sobib juustu näksida.
Malmsey - magus. Desserdi ja koogi kõrvale.

Kel tahtmist enne ostu veini maitsta, sel tasub minna mõnda suuremasse veinipoodi (Wein Lodge), kus pakutakse degusteerimiseks vähemalt kolme erinevat madeirat. See on parim viis, et aru saada erinevate veinide maitsevahedest. Siis on lihtsam otsustada, mida koju kaasa osta.

Degusteerimine ei maksa midagi, küll on vein sellises venikeldris veidi kallim kui supermarketis. Aga kui sa maitsmise järel midagi osta ei taha, siis keegi ostma ka ei sunni. Meie leidsime Funchalis mõnusa veinipoe-keldri ja arvan, et selle atmosfäär vääris paari lisaeurot, mis me oma veinipudeli eest rohkem maksime.
Supermarketis algavad o,75 l 3a. madeira hinnad 5-6 eurost, 5.a madeira 8-8 eurot jne.
Saadaval on ka aastakäigu madeirasid ( 2000, 1984, 1961 jne). Mida vanem vein, seda kallim.
Muuseas, madeira säilib igavesti ega lähe kunagi äädikaks, nii nagu võib see juhtuda tavalise veiniga.

Madeira köök

Aukohal on kala ja juurviljad-puuviljad. Kes Madeirale satub, sel soovitan kindlasti ära proovida vähemalt kaks rooga. Espada - imehõrk valge kala, mida püütakse ranniku lähedalt ookeani sügavustest ja mis näeb elusana üsna kole välja. Serveeritakse espadat enamasti praetult. Loomulikult on saadaval ka muid kalu, aga espada on tõeline hitt. Teine roog, mida tellida on espetada - grillitud lihavarras. Liha on eelnevalt marineeritud ja meenutab meie sashlõkki, aga ilma pekita. Suurepärane! Eelroogadest armastavad saarlased tervislikke juurviljasuppe, millest üsna kiiresti villand saab.

Kuna oli jõuluaeg, siis oli kauplustes müügi pühadeajale tüüpiline maius meekook. Maitselt meenutab see veidi meie pehmet piparkooki, millesse puuvilju ja pähkleid sisse pandud. Mee asemel on magustajaks siiski suhkrusiirup. Suhkruroog on saare üks levinumaid kultuure ja selle baasil tehakse ka rummi ja kohalikku napsu ponchat.

Sõbralik saar

Eraldi väärib märkimist madeiralaste sõbralikkus ja viisakus. Jalakäija on siin püha. Kui sa ikka autoteed ületada kavatsed ja sebratriibule lähened, siis on absoluutselt kindel, et autojuhid sulle teed ka annavad. Saare atmosfäär on igas mõttes meeldiv. Inimesed on mõnusad ja sõbralikud, teenindajad abivalmis, aga mitte pealetükkivad. Madeiral on lihtsalt hea ja lahe olla. Kindlasti tahaks saarele minna kunagi veel. Näiteks kevadel, mida Madeira igal aastal tervitab suurejoonelise lillefestivaliga.

Madeira, 26.11-03.12.2008

Küsi reisipakkumist!